Mida ma ise tahan?

Mis on minu enda eesmärgid siin elus? Mis on minu kutsumus? Ja milleks neid üldse vaja on?

Kui tööl teavad paljud üsna hästi, mida saavutada püütakse ja milleks, siis isiklikus elus on see küsimus paljude jaoks segasem.

Kolmandas Laboris tegelesimegi sellega, et jõuda enda kutsumuse, või siisTuleviku loomine täies hoos peenema sõnaga missioonile lähemale. Nagu ikka, kasutasime nii loomingulist, paremat ajupoolkera kasutavat lähenemist, kui ka ratsionaalsemat lähenemist. Rõõm oli tõdeda, et jõudsime lähemale küll.

Siinkohal üks lihtne tuleviku loomise harjutus, mida sobib iseäranis hästi aastavahetuse paiku teha. Nii üksi kui ka koos pere ja sõpradega.

  1. Kuhja kokku kuhi värviliste piltidega ajakirju.
  2. Varusta end kääride, liimipulga ja vähemalt ühe suurema paberilehega (A2 näiteks) inimese kohta.
  3. Hinga paar korda sügavalt sisse ja mine väikesele tulevikuretkele:
    1. Kujuta ette, et oled ajas edasi kandunud ja tähistad oma 90. juubelit koos kallite inimestega.
    2. Kujuta, et oled elanud oma unistuste elu, kõik sinu soovid on täitunud.
    3. Hakka meenutama, mida kõike lahedat oled teinud, kus käinud, mida näinud ja kogenud. Kellega koos sa oled olnud, kuidas sa oled teisi puudutanud ja mis jälje endast jätnud. Kuula, mida teised sinust räägivad.
    4. Kujuta ette kõiki rõõmsaid ja ülendavaid sündmusi oma elus. Mida sa ise tundsid, nägid ja kuulsid.
  4. Võta endale unistamiseks rahulikult aega. Kui tunned, et on juba piisavalt, siis tee endale üks äge kollaaž. Kasuta selleks ajakirjadest lõigatud pilte, mis sümboliseerivad kõike unistustes nähtut ja kogetut.
  5. Pane kollaažile ka pildid, mille tähendust sa hetkel ei mõista, kuid mis mingil põhjusel kõnetavad sind. Pildi tähendus võib alles mõni aeg hiljem selguda.
  6. Kui kollaaž on valmis, võid seda ka teistega jagada. Nii saab tuleviku elu jõudu juurde ja aasta pärast on põhjust rõõmu tunda- nii mõnigi soov on juba täide läinud.
  7. Lõpetuseks riputa kollaaž kodus kohta, kus see sulle pidevalt silme ette jääb ja meelde tuletab, mis sinu jaoks on tõeliselt tähtis.

 

Lõbusat aastavahetust ja lahedat uut aastat!

Mentorite Koja ehituselt

See aasta on olnud lahe aasta- on saanud väga palju uusi ja erinevaid asju teha.

Suvest alates olen muuhulgas kaasa löönud ka Eesti Mentorite Koja nõukoja tegevustes.

Üks huvitavamaid ja väljakutsuvamaid projekte oli koja kodulehe tegemine. Pole ma ju IT mees, nii et õppimist oli omajagu.

Siinkohal tänud kõigile nõukoja liikmetele, kes aitasid selle kontseptsiooni läbi mõelda! Ja erilised tänud Janeck Uibole, kes aitas “tubade paigutuse” välja mõelda!

Lehte ennast saab vaadata siit.

Kui näed kuskil mõnda näpukat või viga, anna palun mulle märku.

Coachina rahvusvahelistes vetes

ICFEilsest on rõõm ja omamoodi ka uhke tunne kuuluda maailma suurimasse coachide võrgustikku  International Coach Federation (ICF).

Mis seal siis nii erilist on?

Klientidele annab see kvaliteedigarantii- liikmeks saamiseks on vaja läbida ICF’i poolt heaks kiidetud programm.

Minu enda jaoks aga laiendab see kardinaalselt maailma:

  • Annab ligipääsu suurele teadmiste- ja kogemustepagasile;
  • Viib kokku teiste pühendunud oma ala professionaalidega, üle maailma.

Tunne on nagu maapoisil, kes on suurlinnas tarkade klubisse kutsutud, vaatab imetlusega kogu seda tarkust ja kogemust, ning ometigi tunneb end seal suurepäraselt.

Udused lood

Olen korduvalt varahommikust udust maastikku imetledes mõelnud, kumb nüüd siis päris maailm on. Kas see peibutav udune salapärane maailm, kus lisaks vaikusele tundub midagi veel olema? Või igapäevaste askelduste maailm? Esmapilgul tundub vastus ju lihtne, kuid ma ei ole päris kindel, kas see nii ikka on.

Ja järgmine küsimus- on see udu mõeldud meie kaitsmiseks millegi eest? Või siis vastupidi, on see kellegi või millegi kaitsmiseks inimeste eest? Mine sa võta kinni. Igal juhul olen ma veendunud, et udus, nii nagu elus üldse, on kaugelt rohkem, kui ta välja laseb paista. Kasvõi võimalus lasta meil maailma uutmoodi kogeda ja ise järk-järgult avastada, kuidas asjalood tegelikult on.

Üks(i) olemisest

Meenus üks eredamaid hetki suvest, kui tabasin end korraga keset Norra mägiplatood, ihuüksi matkamas.

Silmapiirini laius tühi tundra, ei ühtegi märki inimestest ega tsivilisatsioonis, ei puudest ega loomadest. Isegi mobiililevi ei olnud. Matka alguses olin kogemata ka kaardi telefonist ära kustutanud. See lisas omakorda üksi olemise tunnet ja eksimise hirmu juurde.

Vaatasin siis kaugel silmapiiril kõrguvaid mägesid ja tundsin rõõmu, rahu ja vaikust. Üks(i) olemisest. Tänu kõigest eemale saamisele olin jõudnud palju lähemale tõelisele- sellele, mis päriselt loeb. Tundele, et sa oled osa, väga oluline osa, millestki palju suuremast. Ja et võib-olla sinu sees ongi kõik, mis on, ja ka vastupidi.

Ilmselt just seda tunnet paljud otsivadki. Kes mediteerides, kes mägedes ronides, kes surfates, kes metsas matkates. Ja kui see sind tabab, aeg kaob ja pärast oled veel mitu päeva palju parem inimene. Nii enese kui teiste suhtes.

Õnneks ei pea eestlased kaugele sõitma- meil on veel piisavalt paiku, kus saad rahumeeli ringi konnata, ilma teisi nägemata. Nagu kõik hea, on need aga veidi ära peidetud ja eeldavad valmidust käidavatelt radadelt kõrvale eksida.

Kes ma ise olen?

Üks zen meister oli teisele meistrile külla minemas ja juba kaugelt hõikas:”Tere!”.
Kostis vastus: “Kes sealt tuleb?”
Selle peale vajus zen meister seitsmeks aastaks mõttesse.

 

Mõni nädal tagasi toimunud Labori II mooduli peateemaks oli “Identiteet” ehk “Kes ma olen?”

Alamteemad:

Kes on tegelikult ukse taga?
Kes on tegelikult ukse taga?

• Minu sügavam olemus

• Autentne juhtimine

• Muutuste loogilised tasandid

• Kuidas teised mind tajuvad

Seitset aastat meil küll ei läinud, kuid sellest hoolimata jõudsime sügavamatele vastustele veidi lähemale. Päris lõpuni minek aga võtab aega, selleks võib kohe mitu elu minna 🙂